Hambaimplantaatidest

Hambaimplantaate kasutatakse osalise või täieliku hambutuse ravis. Hambutuse peamiseks põhjustavaks faktoriks loetakse inimese vanust, kuid siiski peab meeles pidama, et hambutus ei ole osa normaalsest vananemise protsessist. Hammaste kaotus erineb inimestel riigiti, sõltudes nii sotisaalsest ja majanduslikust faktorist. Samuti esineb hammaste kaotust traumadest tingituna. Hammaste kaotuse tagajärjel on inimestel häiritud nii söömine, kõnelemine kui ka sotsialiseerumine. Meie ajakirja märtsinumbris oli meil juttu põhjalikumalt erinevatest proteesi liikidest, vähem oli juttu implantaatidest. Kuna üha enam on vastuvõtul märgata patsientide huvi tänapäeval ühe parima hammaste asendamise võimaluse, implantatsiooni kohta, siis selles numbris keskendume peamiselt sellele hammaste asendamise võimalusele ning püüame sellest rääkida nii, et ka naabri-Mari asjast sotti saaks.

Hambaimplantaatide ajalugu?

Üllatav on see, et esimesed teaduslikult tõestatud faktid luusiseste implantaatide kohta ulatuvad juba kaugesse maiade tsivilisatsiooni aegadesse – ehk siis 1350 aastat enne seda, kui Brånemark hakkas tegelema titaanimplantaatidega. 1931. Aastal kui Honduras tehti maiade iidsete haudade väljakaevamisi, leiti umbes 20ndates aastates maiade naise skelett, kus alalõuas oli puuduva kolme lõikehamba asemel kasutatud merekarbi osiseid. Kui algselt arvati, et tõenäoliselt on puuduvad hambad asendatud postuumselt, uskumusega täisväärtusliku elu olemusse teispoolsuses, siis 1970ndatel aastatel tõestas Brasiilia professor Bobbio põhjalike uuringute tulemusena, et lõualuu ja merekarbi vahel oli märgata luustumist, mis tähendab, et implantaadid olid asetatud juba naise eluajal.

Kaasaegsete titaanimplantaatidele võeti patent Ameerikas 1969. Aastal.

Ravi hambaimplantaatidega.

Parimaks võimaluseks asendada puuduvat hammast või puuduvaid hambaid, on hambaimplantaadid. Lihtsalt öeldes on need titaanist kruvid justkui tehishambajuured, mis asetatakse operatsioonikäigus lõualuu sisse. Enamasti on need titaanist kruvid kas karestatud- või siledapinnalised.

Kuna Eestis tegeleb hambaimplantaatidega juba päris suur hulk hambaarste, parodontolooge ning lõualuukirurge, soovitan patsientidel käia mitmes kohas konsultatsioonis, et leida endale just sobivaim variant, kus raviplaan ellu viia.  Hambaarsti vastuvõtul hindab arst patsiendi suuõõne hetkeolukorda, kas on võimalik üldse puuduvaid hambaid implantaatidega asendada. Hinnatakse nii pehmete- kui ka kõvakudede mahtu, mille piisav olemasolu on väga tähtsaks eelduseks implantaadi paigaldamisel. Uuringuks kasutavad arstid nii visuaalset vaatlust, kuid veelgi tähtsamal kohal on olukorra hindamisel röntgeni, tänapäeval ka 3D röntgeni ning kompuutertomograafia kasutamine. Viimased aitavad hinnata anatoomiliselt tähtsate piirkondade täpset asukohta, mis on vajalik implantaadikruvi pikkuse määramisel (alalõuas nt alumise alveolaarnärvi asukohta, ülalõuas põsekoopa kaugust luuharjast). Eelnev põhjalik analüüs on eelduseks hea lõpptulemuse saavutamisel. Peab meeles pidama, et nagu igalpool meditsiinis, on ka hambravis oht tüsistuste tekkimiseks, kuid põhjalikku eeltööd tehes, on arstidel võimalus need riskid miinimumini viia. Riskidest konkreetse patsiendi puhul räägib iga arst juba patsiendile vastuvõtul.

Protseduur ise viiakse läbi kohaliku tuimestuse all, üldnarkoos ei ole selleks tarbeks näidustatud. Selline kirurgiline protseduur tuleb kindlasti läbi viia täiesti steriilsetes tingimustes. Operatsioonikäigus puuritakse lõualuu sisse eelnevalt planeeritud pikkuses „augud”, kuhu kruvitakse implantaadikruvi, mis jäetakse sinna luustuma sõltuvalt kas kolmeks kuni kuueks kuuks. Paranemisperiood sõltub suuresti luuolukorrast ning ka operatsioonikäigust. Kui eelnevalt oli kirjeldatud pikemalt puuduoleva hamba asendamist implantaadiga, siis sarnast protseduuri saab läbiviia ka koheselt hamba eemaldamise järgselt. Uuringutes näidatud edukusprotsent pikas perspektiivis ei erine nendel kahel juhul, kuid ka siin on võimalik, et alati ei õnnestu pärast hamba eemaldamist koheselt implantaati asetada (nt ulatuslikud luudefektid jne, mis vajavad pikemat paranemisaega või siis eelnevat luuplastikat). Teine visiit saab toimuma arsti juurde umbes nädala möödudes, mil eemaldatakse operatsioonijärgselt õmblused. Implantaadi luustumisele kuluv aeg on arstide seas kuum debatiteema, varieerudes umbes kahest kuust poole aastani. Viimaste uuringute põhjal peaks luustumine toimuma juba 3 kuu möödudes. Seega kohtutakse patsiendiga juba kas kolme või enama kuu pärast uuesti; selle visiidi määrab patsiendiga kooskõlastades iga arst juba ise. Kui implantaat on luustunud, valmistatakse sinna peale arsti ja tehniku koostöö tulemusena tehishammas ehk kroon.

Millest sõltub edukas ravi implantaatidega?

Siin me saame rääkida kolmest olulisest tegurist, mis viivad kõiki osapooli rahuldava tulemuseni. Esiteks on vaja head arsti, kes omab kogemusi töös implantaatidega. Teiseks arstide seas väga populaarne lause „ Töö on tellija materjalist” – ehk siis piisavat luu olemasolu, mis implantaadikruvi toestaks. Ning kolmas ja mitte vähetähtis – patsiendi hea suuhügieen. Kui nendega on kõik korras, on ka eeldused heaks lõpptulemuseks. Võibolla oleks oluline veel öelda, et näiteks suitsetajatel, kes teevad rohkem kui 10 sigaretti päevas, on leitud, et on suurem risk implantaatide mitteluustumisele. Sellisel juhul võetakse operatsioon ette patsiendi oma riisikol ning arst ei saa vastutada eduka lõpptulemi eest. Kuigi üldiselt on edukusprotsent ravis implantaatidega erinevate uuringute andmetel kõvasti üle 90, on siiski ka siin juhuseid, kus implantaat ei luustu.

Kui asendada esihambad implantaatidega, kas siis käin kuni pool aastat hammasteta?

Kindlasti ei. Esteetiliselt tähtsates piirkondades kasutatakse implantaadi luustumise perioodil ajutist proteesi, seega pole muretsemiseks põhjust, et hammasteta kedagi kabinetist välja saadetakse.

 

Dr. Kristo Ivanov
Nordic Hambakliinikute peaarst
SA TÜK Stomatoloogia kliinik, arst-õppejõud hambaravi erialal
Tallinna Tervishoiukõrgkool, lektor